Mind ajendas kirjutama üks paari päeva tagune sõit koolibussiga. Patikalt Jürisse.
Ja ma ei taha rääkida sellest, et kruusateed on aukus ja buss hüppas nendes aukudes päris korralikult. Mind tegi hoopis kurvaks see, et tänapäeva noored kas ei tea või ei taha teada elementaarsetest viisakusreeglitest. Millega muidu siis selgitada seda, et suured ja tugevad poisid trügivad bussiuksest enne endast nooremaid tüdrukuid sisse, et siis matslikult tüdrukute eest istekoht ära napsata. Tundub, et see ei olnud esimene erandlik kord ja tundub, et tüdrukud on sellise kohtlemisega vaikides harjunud. Samasugune käitumine jätkub ka kooli ukselt sisenedes, kus tüdrukuid ees lubada pole eriti populaarne. Kas see on tõesti moodne tõlgendus võrdõiguslikkusest? Loodan, et asi pol siiski nii hull ja operatiivselt sekkudes on võimalik praegustest noortest meestest kasvatada viisakaid härrasmehi, mitte mehi, kes tunnevad ebamugavust olukorras, kui peavad naisterahvaid enda ees uksest siise ja välja laskma või naisterahvale riideid selga aitama. Mina siiski loodan veel.
1 kommentaar:
Ma kirjeldan oma kogemust. Sisenesin trolli julgelt eesuksest - seal on lastega reisijatele mõeldud kohad. Need olid hõivatud. Ühel "pooleteise-inimese" istmel, mis mõeldud invaliidile, vanurile või lapsega emale, kügelesid üksteise otsa pressituna kaks suurt tursket mehepoega, nii 25-30 aastast.
Ma olin kuri. Üks laps rippus mul kotiga kõhu peal. Teine püüdis ennast, kelk kaenlas, inimeste vahele ära mahutada. Seisin demonstratiivselt noormeeste ette (ma olin väsinud, tavaliselt ma nii ei tee, otsin endale vaikse nurgakese). Nad ei teinud märkamagi. Möödus peatusevahe. Võtsin teiselt õlalt oma suure raske spordikoti ja viskasin selle nende jalge ette (see oli ka ainuke tühi koht, kuhu seda panna). Üks meestest tõusis, teine vaatas mind justkui alles ärganuna - oi, kas te soovite istuda või?! Mul ei tulnud vastavad venekeelsed väljendid meelde, käsi värises, pomisesin nina alla, et ega ära ei ütleks... Istuma sain, jee!
Viimati pakkus mulle ühistranspordis istet akadeemik Anto Raukas. Vana kooli mees. Mitte keegi teine mind ja mu beebit miskipärast ei märganud. Ega ma enda poärast istuda ei taha. Mul tugevad jalad. Aga vaaadake, kui sõiduk järsult pidurdab või kiirendab, võin ma lapsega kellegi või millegi otsa kukkuda.
Ja naisterahvastele istet pakkumine on rohkem kui lihtsalt viisakus. Naisterahvas võib olla lapseootel. See on kurnav ka siis, kui veel välja ei paista. Naisterahvas ei pruugi isegi veel teada, aga sell teeb juba trikke, kõigutab vererõhku ja veresuhkrut ja ajab hormoonid möllama, paneb minestama ja öökima.
Viisakusreeglid on lähemal vaatlusel sellised, et kaitsevad nõrgemat või mingil põhjusel haavatavamat. Kui me kurdame, et "riik" ei hoolitse nõrgemate eest piisavalt, siis kas ei ole see abstraktne "riik" just meie endi nägu? Riik, see oleme ju meie ise, inimesed, mitte mingi ministeerium või ametinimetus!
Postita kommentaar