pühapäev, 31. oktoober 2010

Järgmise aasta naistepäeval ei tohiks ükski Patika naine jääda lilleõieta

Eile said tublide Patika küla naiste abiga mulda viimased Rae vallavalitsuse ja Rimi poolt Patika külale kingitud tulbisibulad.


Patika viadukti juuurde üle 500 tulbisibula istutamisel olid suure vaeva nägijaiks Kaidi Kuusk, Kristine Baumer ja Anneli Vain. Loodetavsti on järgmisel kevadel Patika külasse ja siit läbisõitjaid tervitamas värviline lillemeri.



Kaidi, Kristine ja Anneli tulbisibulaid mahatippimas.

Tulbisibulaid istutati muudesse avalikke kohtadesse meie külas ka mõni aeg tagasi. Aedlinna tee äärse teadetetahvli juurde rajasid lillepeenra Velor Viitak abikaasaga ja Marika Külmallik abikaasaga.
Paislehe tee tulevase lastemänguväljaku krundi juurde panid tulbisibulad kasvama Rait Ustav, Aldo Urm ja Margus Vain.
100 tulbisibulat jäävad talveks pottidesse kevadet ootama, et peale seda, kui bussipeatuse ümbrus saab korrastatud, pakkuda silmailu seal bussi ootavatele inimestele.
Aitäh tulbisibulate kinkijatele ja kõigile, kes pakkusid välja erinevaid istutuskohti ja aitasid tulbisibulaid ka reaalselt mulda panna.

kolmapäev, 6. oktoober 2010

Reelika nimeline Patika Rattamatk

Patika küla elanike tervisespordi vaimustus sai oktoobri esimesel laupäeval taaskord kinnitust, kui udusest hommikust hoolimata kogunes paar tosinat suurt ja väikest ratturit Patikalt ja Paldiskist Kure talu kopli veerele, et sealt alustada ühiselt rattamatka, mille käigus läbiti enam kui 28 kilomeetrit Patika, Suuresta, Veskitaguse, Limu, Pajupea, Vaskjala, Karla, Aaviku ja Kautjala küla ja Jüri alevikku läbivaid teid.

Alguses oli kaunis jahe ja väiksemad ratturid ei saanud vedama, aga veidi enne esimest puhkepausi Veskitaguse külas, kui matka kõige noorema ratturi, samal päeval oma 5-ndat sünnipäeva tähistanud Reelika vanemad keelitasid tüdrukut sõitu katkestama ja lühimat teed kaudu koju sõitma, teatas sünnipäevalaps südikalt "mina sõidan nii kaua, kui ma jaksan". Olgu öeldud, et ta jaksas sõita selle teekonna täielikult läbi. Kiitus talle ja tubilisid sportlikke saavutusi edaspidiseks.


Marion-Kristiin ja Kadri Arunurm esimeses vahefinisis - Veskitagusel

Nagu juba eelpool öeldud tegime oma esimese puhkepausi Veskitaguse külas, Pirita jõe ja Jägala -Pirita kanali liitumiskohas. Ootasime järgi mahajääjaid ja tõmbasime natukene hinge, enne kui asusime teele Limu küla suunas. Veskitaguse küla südames, Sepa talu juures tuli ka päike pilve tagant välja ja udu hakkas hajuma. Väga paljudele matkalistele oli see jõetagune kant oma väikeste metsatalude ja uute suurte villadega uueks avastuseks. Vaikset Veskitaguse teed mööda jõudsime Kesa taluni, kus lahke koer meid peale esmast uudistamist ilusti läbi laskis. Väike spurt veel ja olimegi Karjavere tamme juures, kuhu alles hiljuti Rae vallavalitsuse ametnikud talgukorras laudtee olid rajanud.


Reisiseltskond Karjavere tamme juures puhkehetkel.

Kuulasime autoga meile Karjaverre vastu jõudnud Jansa juttu, tegime pilti ja mõõtsime tamme ümbermõõtu ning jätkasime oma sõitu üle Kolme küla välja Pajupea suunas. Mööda Aruküla tee kergliiklusteed Jüri suunas liikudes kohtasime mitmeid tuttavaid rullitajaid ja kui olime ületanud Vaskjala silla, hakkas Jüri kiriku torn paistma. Tekkis mõte, külastada reisiseltskonnaga kiriku torni. Tänu lahkele kirikumehele Vello Suitsule(kes juhuslikult oli seal toimetamas), see ka õnnestus. Selge ja päiksepaistelise ilmaga olid Jüri ümbruse külad ja nende hoonestus ilusti nähtavad. Demostreerisin reisiseltskonnale kirikutorni akustikat ja näitasin oreli varjatud poolt, ning sõit läks jälle edasi. Läbi krikumõisa pargi, Kasemäe tee ja Laste tänava Aaviku suunas. Kunagise Kruusiaugu kõrtsu juurest keerasime vaiksema tee peale, et külastada meie reisi viimast vaatamisväärsust - Kautjala mõisa. Kautjala mõis on kahjuks väga kurva olemisega. Puud kasvavad otse vastu hoone seina ja lagundavad selliselt kunagise küla südame maiset kesta. Kui hoone omanik lähiajal hoone kaitseks midagi ette ei võta, võib hoone katus sisse kukkuda, sest märkasime mitmes kohas läbijooksu jälgi.

Lahkusime mõisast vastakate tunnetega, et läbida reisi viimane etapp, nüüd taas Patika küla põldude vahel.
Reisi lõpetasime taas Kure talu koplis, kus ühise pika laua taga sõime Kure talu perenaise Anneli keedetud suppi ja hammustasime pale tema küpsetatud kodust rukkileiba. Jagasime reisimuljeid ja mõtlsime, millise tervisespordi ürituse võiksime järgmiseks korraldada ja millisel marsruudil. Sihtkohaks valisime Mudajärve ja Seli karjäärid ning sinna läheme ilmselt jalgsi. Täpsem marsruut ja matka toimumise aeg selgub lähiajal ja saab ka siin maha hõigatud.

Suur tänu kõigile osalejatele meeldiva sportliku laupäeva eest ja Loojale, kes meile selleks päevaks ilusa ilma kinkis.

pühapäev, 3. oktoober 2010

Naised teevad, mehed müüvad e. Olustvere hoidiste mess 2010

Seekordsel Olustvere hoidiste messil oli see harjukate laua juures just nõndamoodi, kus enda ja oma sõprade kodust kaasa toodud hoidiseid olid teistele maitsmiseks pakkumas Rae valla Soodevahe külavanem Jaanus Tõnisson ja Patika külavanem Margus Vain.

Soodevahe külavanem Jaanus Tõnisson kiidab parasjagu oma pähklitega meesegu, mille söömine meestepoolt  ei lubavat naistel öösel magada. Samuti saime Jaanuse käest teada vastuse küsimusele "Kus tuleb hoida mett?" - vastus "köögi laual, nähtaval kohal."

Päris ilma naisteta me tegelikult ei saanud. Et Marguse naine oli seekord lastega koju jäänud, võttis too kaasa oma ämma Sirje Vinni, kes Harjumaa teises servas Nissis külaliikumise vankrit veab. Et Sirje oli messil ka varem känud, oli tunda juba ka tema hoidiste nimedest: Toores tomati laks, Rahvusvaheline porgandimoos, Jõulumoos - nimed, mis panid küsima, mis ja kuidas on purki pandud. Meeldivat elevust tekitas ka Jaanuse kiiruga moosipurgile kleebitud silt "Mehe keedetud moos" ja meesegud erinevate pähklite ja kuivatatud lõunamaa viljadega. Tulise mälestuse jätsid messikülastajate suule Rae külast pärit Piret Jõhviku poolt jalopeno piprast valmistatud hoidised: Escabeche ja Tomatillo.
Limu külavanema Leppo abikaasa Merle Lindmäe valmistatud õuna-ingveri moos ei olnudki üleliia vürtsine, ehkki mekkijad esialgu seda kahtlustasid. Nii Linnuoru, kui Kure talu lihtsate ja selgete nimedega moosipurgid söödi kõik tühjaks ja mõnda küsiti veel ka kaasa ostmiseks.

Harjukate moosid enne korralikku ritta seadmist.

Läänemaa naised naaber lauast on oma hoidised juba ritta seadnud.

Järgmisel korral oleme targemad nii nimede, kui ka suuremate varude kaasa võtmise koha pealt.
Kui esialgu oli plaan messi raames ka moosi mekkimiseks pannkooke küpsetada, siis kohepealne reaalsus ja kiire tempo sundisid piirduma vaid röstsaiade valmistamisga, mida nii soolase kui magusa kõrvale pakuti.
Margus oli võtnud messile kaasa ka oma poegade kasvatatud arbuusi ja melonit, mis samuti lõid meie laua juures meeldivat elevust. Margusel tuli päris palju seletada, kuidas on võimalik Põhja-Eesti päikselistel põldudel sedasorti lõunamaise päritoluga vilju kasvata.
Mädapea mõisaproua Marika Vartla enda marineeritud karulauku messikülastajatele pakkumas.

Hoidiste messi kogenumad osalejad Lääne-Virumaalt eesotsas Mädapea mõisaproua Marika Vartlaga tegid soolaste hoidiste kategoorias puhta töö, niisamuti nagu Mulgimaa naised magusate hoidiste kategoorias. Auhinnatud hoidistel olid tõesti vägevad nimed: Marineeeritud karulauk, Täku salat, Tuline musi, Õuna-sokolaadi moos, Kaalikamoos, Kuivatatud kõrvitsalaastud. Kõrvitsalaastude autoriks oli Järvamaa Sõrandu küla esindaja Kaie Altmets.

Suur, suur tänu kõigile Harjumaa perenaistele, kes meie osalemist messil toetasid ja kelle valmistatud hoidiseid meil oli võimalik pakkuda teistele maitsmiseks.
Järgmisel aastal oleme plastis kindlasti suurema seltskonnaga ja rohkemate hoidistega.